Kakskümmend-null-viis-kaks-tuhat-kuusteist

Täna kirjutan postituse programmeerimise kohta. Alustan sellest, mis mulle meeldis- näiteks scratchide loomine. Uute tegelaste loomine oli põnev, veel põnevam oli isegi vist nende liikuma saamine. Ei meeldinud see, et näiteks ühe skripti puudumisel võis kogu töö valesti liikuma hakkata. See on raske ja õppimine vajab aega, kuid kui valmis saab siis on hea vaadata, millega hakkama olen saanud. Kerget, ausalt öeldes midagi polnudki, kõik oli uus ja vajas aega, et selgeks saada. Programmeerimist ei saagi muud moodi õpetada, kui teha õpetajaga kaasa ja kuulata, mis näpunäiteid ta jagab. Scratch on ilmselt kõige lihtsam igale algajale. Iga uus noor saab oma kujutlusvõime seal proovile panna. Kui programmeerimine sobib, siis on see ideaalne keskkond, kus teha mänge ja õppida kuidas spraidi liikuma saada. Varem ma arvasin, et programmeerimine on lihtne asi, mis saab valmis paari nupule vajutusega, kuid aja pikku seda ise tegemas mõistsin hoopis vastupidist. Varem arvasin ka seda, et see on rohkem poiste ala ja mina sellega nii kui nii tegeleda ei oskaks, isegi kui see tundus lihtne. Vahepeal ei saanud ma programmeerimise tähendusestki aru, tundus just kui Hiina keel, kuid nüüd saan juba põhitõdedest aru ja paljugi sõltub loogilisest mõtlemisest. Alguses oli programmeerimine vägagi keerukas ja pigem ajas hulluks, kui tekitas huvi, kuid lõpuks oma lõpptulemust nähes oli see valmis töö vägagi tore vaatamata raskele algusele. Ma ei ütleks, et see mind ära ehmatas, pigem tekitas suurt segadust. Nähes teiste tööd ja arusaami, ise olles taga ruumis nagu laua jalg, tekkis küll tunne, et enam sellega ei jätka. Lõpuks aga sai kõik korda, põhitõed selgeks, skriptid liikuma ja mis põhiline- ise sai midagi programmeeritud. 

Minu mängu realiseerimisega oleks raskusi. On mõningaid asju, mida saaks kindlasti Scratchis realiseerida, kuid on ka asju mida ei saaks. Alustaks asjadest mida saaks- luua kujutis, taust aka tantsuplats, saan karakteri liikuma panna klaviatuuri vahendusel. Aga ei oleks võimalik luua iseloom oma karakterile ja panna muusika taha. Nii, et see on kahe otsaga asi. Mõne teise programmiga võib-olla isegi saaks, aga Scratchiga mitte nii süvendatult nagu mul plaanitud oli.

Kunagi ei või teada, mis elus ette tuleb, nii et ei oska öelda kas programmeerimist on mu elus tulevikus vaja. Samas meie nutiajastu puhul ei imestaks ma midagi, võib-olla prograammeerin roboteid kunagi.

Oleneb minu tegemistest ja ümbritsevatest inimesest, kas ma tegelen sellega edasi või ei.Elame-näeme!

Null-viis-null-kaks-kaks-tuhat-kuusteist

Hei!

Mu esimesed ideed programmeerimisest. Täna toon teile näite oma programmeeritavast mängust ja appist.
Minu esialgeks ideeks oleks luua arvutimäng, mis on seotud tantsimisega. See sarneneb "just dance"-ga, kuid tegevus seostub arvuti ja klaviatuuri vahel. Sa saad luua inimese, kuidas ise tahad. Meil oleks võimalus isegi anda iseoom neile. Saad seda karakterit liikuma panna noolteklahvidega, saad lisada ise muusikat, mida soovid. Iga edasise leveliga suureneb muusika valik, rõiva valik, parema iseloomu valik. Samuti lähevad tantsusammud raskemaks. See mäng sobiks üks kõik kui vanale, peab olema lihtsalt tahtmine ja oskus õppida uusi asju.

Mobiilirakendus, mille ma looks seostub toitumisega. Appis oleks palju erinevaid retsepte. Tervislikku toitumise kohta paar tarka videot ja kindlasti ka selle kohta, kuidas oma kaalu säilitada sellisena nagu ise tahad jne. App sisaldaks ka köögis juhtuvate õnnetuste ohutusnõudeid. Seda saaks kasutada inimene oma iga päevastes tegevustes ja samuti oleks koolis kodunduse õpetajale lihtsam õpetada nippe toidu tegemise kohta.

Arvutimäng

Mobiilirakendus

Kaksteist-null-kolm-kaks-tuhat-viisteist

Heips!

Praegune posituses põhineb mul kolmanda veerandi tegemistest ja hinnetest.
Alustaksin siis paremadest asjadest. Kui võtta üldistatult kokku minu kolmanda veerandi õppeedukus ja hinded siis võin täitsa öelda, et mul läks hästi. Eriti nautisin ma erinevaid üritusi, mis kool meile võimaldas. Samuti naudin ma tunde, kus saab tegeleda rühmatööga või kasutada nutiseadmeid. Eriti hea on kui viimasel nädalal suudavad õpetajad ka n.ö "kummi lõdvemaks lasta". Suudavad luua meiega kompromisse ja olla niisama ka muhedad. Üheks suureks heaks näiteks võin tuua Maris Vainu! Super õpetaja lihtsalt! Pole millegi üle kurta.

Kui jõuda asjadeni, mille üle nuriseda saan ja isegi tahan, siis ainuke asi mida negatiivseks pean on mu matemaatika veerandi hinne. Mul on olnud alati kõik viied ja see 4 seal pikas reas "riivab nö mu eneseuhkust". Ma ei ole harjunud kaotama veel vähem saama halbu hindeid. Ma võin teile kinnitada, et hinded on ainukesed asjad vist mis mind ilmselgelt ainukesena morjendavad. Nähes mõnda 4 või 3 kuskil siis ma ei ole endaga rahul ja tundub nagu oleks kõiki alt vedanud.  Imelik eks. Ma loodan, et mu lugejatega pole nii. Järgmisel veerandil loodan, et suudan oma matemaatika viie peale teha ja saada aastahindeks ikkagi 5. Muude ainetega sellist probleemi pole, et peaks lootma või kartma mõnda halvemat hinnet.

Ülejäänud asjade ja hinnetega saan enam-vähem rahul olla, nendega on hästi.

Nüüd võtaks käsile kolmada veerandi üritused, mida ma mainisin ka alguses. Ürituste kohapealt ma ei saa meie kooli kallal vinguda, neid on neil alati varuks olnud. Iga reede on meil võimalus karjääriõpetuse tunnis läbi ühe loengu jälle targemaks saada ja igast tähtpäevast võtab meie kool eriti aktiivselt osa.
Eriti hästi mäletan ma veel stiilinädalat ja gängsteritepäeva, kus meie klassi tüdrukud samuti eriti aktiivselt osa võtsid.
Siis ka võõrkeelte nädalal esinenud vene gümnaasium oli ääretult muljetavaldav, samuti ei jäänud selle varju kihnu virve pereansambel. Meie kool midagi sellist kus saab arendada oma haridust igat muud moodi ka kui ainult pliiatsi ja paberiga.

Mugav.

Samuti mu eraelus on läinud väga hästi kolmanda õppeveerandi jooksul. Olen saanud palju uusi tutvusi ja muidu on kõik muu ka väga tegus olnud. Negatiivseid asju on isegi on isegi vähem kui positiivseid ja see super! :)

Pärast juuksurit.

Null-viis-null-kolm-kaks-tuhat-viisteist

Heiii!

Olen jälle kirjutamas uut postitust. Täna tuli tunne, et tahaksin kirjutada. Siiamaani tahan, kuid samas ei ole millestki kirjutada. Nädal on olnud tavaline ja midagi huvitavat pole olnud. Kuid siiski, tulemas on viimane kooli nädal. MEIL HAKKAB 8 PÄEVA PÄRAST VAHEAEG JESS. Vaheajaks mul korralike plaane polegi, aga ma olen selline ootamatu inimene, et oma tegemistest saan teada ka alles sama päeva hommikul. Uskumatu tegelikult, kuidas on aeg lennanud. Mõtlen kas või selle peale kuidas ma esimest korda kooli tulin või sellele kuidas ma tahtsin suureks saada. Tagasi mõeldes see kõik mis tundus nii hea ja tore ei olegi tegelikult see. See mida mina eeldasin suureks olemise juures on hoopis vastupidine. Nüüd tahaksin just olla see pisike Janeka, kes ei muretsenud oma hinnete või millegi muu üle. Ta lihtsalt oli nii nagu oli ja naeratas koguaeg. Ausalt, midagi sellist kogeks veel ja veel. Ja nüüd..ma lõpetan varsti 7.NDA KLASSI! Ma vist kunagi ei saa aru kuidas tegelikult aeg lendab. Jõudes tagasi nädalasündmusteni mainiks ma seda, et homme saan ma enda prillid kätte. Kaks kuud olen teadnud, et mul neid vaja, kuid pole nii väga ise huvi tundun, nüüd aga saan need juba kätte. Nädalavahetuse kavatsen lihtsalt sõpradega veeta ja olla nii vabalt kui üldse olla ja saab, ning esmaspäeval on mul juuksur kus üritan ennast blondiks tagasi saada. 
Ma tahaks tegelikult nii-nii väga kirjutada veel aga mu pea on täna mõtedest täiesti tühi. 
JA MA TAHAN NIINIINIIINIIVÄGA SAADA SUVE, PÄIKEST, SÕPRU, RANDA JA KÕIKE SEDA MIDA SAAB NAUTIDA SUVEL! SIIRALT TAHAN!!!TEHKE MIDAGI JA PANGE AEG VEEL KIIREMINI LIIKUMA!:)))))
Mul on teile ka üks küsimus ennem kui lõpetan.:)
Millest te soovitate mul kirjutada siia blogisse või mida te lugeda eelistaksite?:)

KUUM SUVEÖÖ BATUUDIL MAGADES!  

Lisan ka mõned vanad pildid, meenutuseks milline nägin välja blondide juustega ja kui leian siis ka mõne pisikese Janeka. Seni kauaks teile palju päikest ja kalli-kalli!:))

Algklassi ealine Janeka Liisaga. :)

Pisike-pisike Janeka.

Näide blondide juustega Janekast. 

Kakskümmend-viis-null-kaks-kaks-tuhat-viisteist

Hei-hei.

Olen jällegi tagasi täitmas oma blogi. Selle nädala ülesandeks oli vaja teha üks sisukas ja ilmestatud jutt oma nädalast ja lisada enda tutvustus ja pilt. Lause teise poolega sain ma kenasti hakkama, nüüd tuleb kirjutada ka oma tegemistest. 
Kuna ma puudusin eelmisel nädalal, seoses reisiga Rootsi, siis saa
n võtta kokku hoopis kahe nädala sündmused. Jutt tuleb nii sisukam ja pikem.
Alustaksin siis eelmise nädala algusest, mis oli minu jaoks üsnagi vaikne.
Teisipäeval oli võõrkeelte nädala autasustamine ja minul oli au saada Vene keele ristsõna eest kolmanda koha. Ma olen selle üle õnnelik, sest vaatamata kõigele on Vene keel üks sellistest tundidest, mida ma võin nautida. Seal on super õpetaja, tore seltskond ja hästi sisustatud tund. Kombo missugune!
Kolmapäev on olnud läbiaegade üks lihtsamadest päevadest. Aga 18.veebruar oli eriti lihtne ja sisemuses valitses suur ärevus. Nimelt sõitsin ma B-klassiga kaasa nende klassireisile Rootsi. Päeval olid 4 esimest tundi, vahepeal 2 tundi vabad ja siis oligi minek. Kuid see päev ei olnud nii-sama muretu, nimelt ma suutsin minna tülli inimesega, kes mind sinna üldse kutsus ja kellega koos me planeerisime seda reisi veeta. Kuid siiski kõik lõppes hästi ja mõlemad said aru, et see on nõme, ning me saime lepitud. Igastahes laev väljus meil 18,15 ja kooli juurest sõitsime välja juba 15.00. Kui nüüd aus olla siis sadamasse jõudes oli selline uhkem tunne, et just mina saan minna nende klassiga Rootsi, mitte kes iganes meie klassist. Sadamasse jõudsime umbes 5 paiku. Siis saime kätte enda pardakaardid ja asusime teele laeva peale. Kajutid olid neljased ja grupid olid juba ammu valmis tehtud. Õpetajad koos osade lastega asusid 5ndal korrusel, aga need nii öelda pasatskid asusid 8ndal korrusel, k.a mina. :D 
Esimesel kui ka teisel õhtul käisime me laevas ringi ja olime kajutites, süda ööl aga viibisime show paaris.
Neljapäeva päeval me käisime Vasa muuseumis ja kuningalossi juures, hiljem Eesti-Rootsi kooli juures ja ühe kõige väiksema tänava juures terves maailmas. Pärast kohustuslikke asju oli meil 3h vabaaega.
Tagasi sõites oli kõik sama, ainult õhtul saime nautida Rootsi lauda, kus silmadega tahaks süüa kõike mis seal on aga sööma asudes ei jõua midagi. :D
Tagasi Pärnus oli olla imelik, vaatamata sellele, et ainult 3 päeva sai eemal oldud. Kõik oli nii vaikne ja teistsugune. Kuid hea oli tagasi olla.
Nädalavahetus oli mul rahulik, millegagi üllatada küll ei saa.
Selle nädala Esmaspäeval oli hea lühike päev, 2 tundi koolis ja hiljem marssimine, millele järgnes Elina Borni ja Stig Rästa kontsert. Marssimine on iga aastane ühistegevus, kus saab näha tuttavaid ja samas võtta klassiga jälle millestki toredast osa. Kuid selle kontserti koha pealt olen ma täiesti aus. See oleks võinud toimuda suuremas saalis sest, et rahvast oli palju ja minu sugusestel lühikestel inimestel oli meeletult raske sealt üldse midagi näha.
Teisipäeva oli samuti rahulik, algselt olin kodus, lihtsalt puhkasin. Siis sain paariks tunniks sõbrannaga kokku ja õhtul läksime emaga ta vana tuttava poole õhtusöögile, n.ö vanade mälestuste meenutamiseks. (Muidugi ei istunud mina nende juures ja ei memuaaritsenud:D)

Pilt, mis peaks tähedama merelaineid millest tulevad välja teemandid.
Midagi mida päriselt olla ei saa.
Minu fantaasia.

Täna, kahekümne viies veebruar on täiesti tavaline rutiinne päev, millest pole midagi kirjutada. Aga siiski MA ARMASTAN SEDA KEVADIST PÄIKEST, PÄIKE ON MU PATAREI! 
Lõpetuseks lisan mõned pildid oma reisist ja kui aega on lisan ka paintis joonistatud pildi. :)

Laeva koridorid.

Mõned klõpsud mis on tehtud meie kajutis mineku ajal. :)

Öö show-baaris.

Täielikus peohoos. :D

Üritasin mängu mängida. Sain 6nda koha 8st. 

Fantastilised alkoholivabad mohhitod.

Sõbrapäev-on-tulekul

Heips jälle!

Kirjutan selle posituse varem kui ma arvasin. :)
Nagu me kõik teame on kohe-kohe tulemas sõbrapäev. Päev kus peab veetma ääretult palju aega nende kõige kallimatega. Sõbrapäeval tuleb anda teistele seda, mida anda on.
Seoses sõbrapäevaga pidime ka informaatikas koostama sõbrapäeva kaardi läbi pic-monkey, mis oli jällegi uus kogemus. Siiamaani olen ainult pilte tuuninud seal, mitte kaarte teinud.
Lisan ka oma pildi kohe siia, aga senikaua ma soovin teile kõigile kõige paremat sõbrapäeva! KALLISTAGE ja veetke aega inimestega keda peate enim kalliks!
PS! Ärge siis unustage tublid olla! :))

Kaks-tuhat-viisteist-üheteistkümnes-veebruar

Hei!
Selle blogi lõin ma selle mõttega, et kunagi aastate pärast teada, mida huvitavat on minu koolis toimunud. Viimasel ajal on olnud minu nädalad eriti aktiivsed. Ühel nädalal on tervisenädal, kus peab klassiga läbi viima 2015 sammu ja osalema tihti erinevatel loengutel, teisel nädalal on aga stiilinädal, kus sa saad tulla kooli kas tuduriietes, Justin Biebrina või hoopis kellegi muuna. See on minu blogi nr 1. Ja esimene just sellepärast, et aastaid tagasi ma ei olnud bloggeri keskkonnast midagi kuulnud. Kahju küll, või mis? Kuid nüüd oli seda eeskätt informaatika tunnis vaja ja nagu näha olen jõudnud punkti. kus mul on see täitsa olemas. Isegi kui see on minu kooli blogi, siis kavatsen ma luua sellest midagi eriti põnevat ja huvitavat. Ütleme nii, et selle blogiga ma ei kavatse n.ö sahtlisse kirjutama hakkata, vaid kavatsen seda ka jagada. Ma küll ei kujuta ette mis teemadel ma seda teha kavatsen, kuid nagu öeldakse, elame-näeme.
Üleüldiselt kui rääkida endast ja enda privete life'st siis selle kallal ma vinguda ei saa. Kuigi ma olen maailma kõige rohkem vinguvam ja iga asja suhtes diskrimineeriv siis läheb mul hästi. Koolis olen suutnud järjel pidada, see tähendab, et praegu olen viieline õpilane. Käitumise kallal saaks küll nuriseda, kuid see selleks. See pole minu hinnata, või mis? Vaatamata sellest, et mu vanemad läksid hiljuti lahku, olen ma ÕNNELIK laps edasi. Nad on minu vanemad ja seda ei saa kuidagi muuta. Isegi mitte vahemaa. Koolis polegi mul sellist tundi, mida ma otseselt kardaks või kuhu üldse ei tahaks minna. Tuleb võtta rahulikult ja siis laabub kõik ise. Minu jaoks on ääretult tähtis vanasõna- Ennem Töö, Siis Palk. Mina isiklikult järgin seda puht südamlikult ja praeguse hetkeni olen ma jõudnud punkti kus viitsimist pole, kuid kõik läheb ikkagi hästi.
MINU SUURIM NÕRKUS ON TEHNIKA! Ilma oma telefoni ja arvutita on juba 45 minutit raske ilma olla. Seda kutsutakse vist sõltuvuseks. See on kasvanud kõigest paari aastaga ja ilmselgelt see on enamus minu vanustel. Ma ei ole tegelikult nii loll, et ei saa aru et see on meeletult vale kuid please, what can i do? 
Mulle tundub, et asi pöörab liiga isiklikuks ära ja peaks tänaseks lõpetama. Uue posituse teen nii pea kui saan ja nii pea kui saan teema.

Lisan pildi oma super klassist! :)

Loodan, et saite vähemalt natukegi minust ja minu elust aimu ning veel enam loodan, et te ka nautisite seda. :)