Täna kirjutan postituse programmeerimise kohta. Alustan sellest, mis mulle meeldis- näiteks scratchide loomine. Uute tegelaste loomine oli põnev, veel põnevam oli isegi vist nende liikuma saamine. Ei meeldinud see, et näiteks ühe skripti puudumisel võis kogu töö valesti liikuma hakkata. See on raske ja õppimine vajab aega, kuid kui valmis saab siis on hea vaadata, millega hakkama olen saanud. Kerget, ausalt öeldes midagi polnudki, kõik oli uus ja vajas aega, et selgeks saada. Programmeerimist ei saagi muud moodi õpetada, kui teha õpetajaga kaasa ja kuulata, mis näpunäiteid ta jagab. Scratch on ilmselt kõige lihtsam igale algajale. Iga uus noor saab oma kujutlusvõime seal proovile panna. Kui programmeerimine sobib, siis on see ideaalne keskkond, kus teha mänge ja õppida kuidas spraidi liikuma saada. Varem ma arvasin, et programmeerimine on lihtne asi, mis saab valmis paari nupule vajutusega, kuid aja pikku seda ise tegemas mõistsin hoopis vastupidist. Varem arvasin ka seda, et see on rohkem poiste ala ja mina sellega nii kui nii tegeleda ei oskaks, isegi kui see tundus lihtne. Vahepeal ei saanud ma programmeerimise tähendusestki aru, tundus just kui Hiina keel, kuid nüüd saan juba põhitõdedest aru ja paljugi sõltub loogilisest mõtlemisest. Alguses oli programmeerimine vägagi keerukas ja pigem ajas hulluks, kui tekitas huvi, kuid lõpuks oma lõpptulemust nähes oli see valmis töö vägagi tore vaatamata raskele algusele. Ma ei ütleks, et see mind ära ehmatas, pigem tekitas suurt segadust. Nähes teiste tööd ja arusaami, ise olles taga ruumis nagu laua jalg, tekkis küll tunne, et enam sellega ei jätka. Lõpuks aga sai kõik korda, põhitõed selgeks, skriptid liikuma ja mis põhiline- ise sai midagi programmeeritud.
Minu mängu realiseerimisega oleks raskusi. On mõningaid asju, mida saaks kindlasti Scratchis realiseerida, kuid on ka asju mida ei saaks. Alustaks asjadest mida saaks- luua kujutis, taust aka tantsuplats, saan karakteri liikuma panna klaviatuuri vahendusel. Aga ei oleks võimalik luua iseloom oma karakterile ja panna muusika taha. Nii, et see on kahe otsaga asi. Mõne teise programmiga võib-olla isegi saaks, aga Scratchiga mitte nii süvendatult nagu mul plaanitud oli.
Kunagi ei või teada, mis elus ette tuleb, nii et ei oska öelda kas programmeerimist on mu elus tulevikus vaja. Samas meie nutiajastu puhul ei imestaks ma midagi, võib-olla prograammeerin roboteid kunagi.
Oleneb minu tegemistest ja ümbritsevatest inimesest, kas ma tegelen sellega edasi või ei.Elame-näeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar